Taev on meie kodu...

Venemaa sõjakirjaniku Aleksei Ivanovitš Fatjanovi (1919–1959) populaarsus sõjaväe põlvkonna seas on võrreldav Vladimir Vysotski populaarsusega kuuekümnendate põlvkonna seas. Kuid ka praegu, isegi nende seas, kellele Aleksei Fatjanovi nimi ei ole tuntud, on tema looming tuttav. Tema luuletustele kirjutatud laulud, mis... on südamlikud ja siirad, kõlavad endiselt südames ja mälus: „Linnaaias mängib puhkpillikoor...“, „Kus te nüüd olete, sõbrad-sõdurikaaslased?“, „Venemaa kohal on sinine taevas...“, „Kui kevad tuleb, ei tea ma...“. Need laule laulab kogu riik koos filmide „Pulmad kaasavaraga“, „Taevane vaikne lend“, „Kodu, kus ma elan“, „Suurepärane elu“ tegelastega. „Kogu oma lapsepõlve veetsin ma keskrikka looduse rikkaimais paikades, millest ei vaheta ma mingite Krimmi ja Kaukaasia maiuste vastu,“ kirjutas Aleksei Fatjanov. — „Mu ustavad kaaslased on muinasjutud, Andersen, vendade Grimmide ja Afanasjevi muinasjutud — see on mu kindel saatja külavaheteel külast Petriino provintsi linna Vjazniki, kus ma läksin kooli ja kus ma õppisin kolm aastat, seejärel toodi mind Moskvasse maailma vallutama. Ma maailma ei vallutanud, kuid õppisin lugemist ja kirjutamist piisavalt, et hakata kirjutama luuletusi Bloki ja Jesenini mõjutusel, keda armastan siiani hullumeelselt.“ Nagu paljusid tema eakaaslasi, pidi ka Fatjanov taluma raskeid saatuseid. Ta kohtas sõda lennukit delivering üksuse all Brjanskis, sai esmakordse haava, püüdes põgeneda saksa piiramisringist, teise haava sai ta 1944. aasta detsembris rünnaku käigus Ungari linna Székesfehérvári vastu. Tema elu oli täis ja särav, kuid, nagu kurb traditsioon vene luuletajate seas, lühike. Aleksei Fatjanov lahkus 41. eluaastal, jättes riigile oma luuletused — „rahvalikud sõnad“.