Kuldvõti. Pinocchio seiklused

Esmakordselt tutvustas Aleksei Nikolajevitš Tolstoi (1883–1945) lugu Pinocchiost, Itaalia kirjanik Carlo Collodi, kui ta 1923. aastal asus toimetama selle muinasjutu tõlget, mille oli teinud 19. sajandi lõpul kuulus kirjanik N. I. Petrovskaia. Muinasjutt meeldis talle ning 1933. aastal asus Tolstoi... omaenda versiooni loomise juurde elustunud puujuku seiklustest. Kuid talle ei meeldinud Collodi õpetussõnad, kes pidevalt suunas oma lugejaid, näidates, kuidas Pinocchio vead toovad kaasa igasuguseid hädasid ja õnnetusi. Siis otsustas Tolstoi Collodi muinasjutu enda moodi ümber kirjutada ning tulemusena sündis tõeline ehe — „Buratino seiklused“ (itaalia keeles Burattino — „nukk“, „marionett“). Collodi muinasjutu haldjas muutus Malvinaks, head nukuteatri peremeest Manzhafokot — kurjaks Karabas-Barabasaks, ja ise Buratinoist sai priskus ja lootusrikas optimist. Kogu tema seikluslugu omandas erakordse dünaamika.

Kõigile tuntud Buratino kuju lõi 1950. aastatel andekas graafik A. M. Kanevsky; need on kindlasti tema tuntuimad tööd. Antud kogus on joonised võetud kahest väljaandest — Moskva, Lastekirjandus, 1971 ja 1983.

Carlo Lorenzini (Collodi — pseudonüüm) sündis 1826. aastal Firenzes vaeses peres. Ta oli varakult huvitatud kirjandusest. Carlo tegeles ajakirjanduse jahtimisega, kirjutas lugusid ja esseesid, toimetas satiirilist ajakirja ja tõlkis itaalia keelde Charles Perrault' muinasjutte. Tema loodud muinasjutt puunuku seiklustest tõi kirjanikule ülemaailmse kuulsuse. Vaevalt oskas ta sellist edu oodata, kui selle loo esimene osa ilmus suvel 1881. aastal ühes esimestest Itaalia nädalakiri lastearvukes. Siiski meeldisid vanematele ja lastele marioneti seiklused, kelle nina pikenenes vale tõttu, kuigi nendes oli palju moraliseerimist, õpetlikke küpsusi ja piisavalt julmi stseene. Lugejad nõudsid jätku ja kahe aasta jooksul lisas Collodi aina uusi osi Pinocchio loosse. XX sajandi lõpuks olid „Pinocchio seiklused“ (itaalia keeles pino — „mänd“, occhio — „silma“) tõlgitud 260 keelde.